Paduvere talumuuseum, mis asub ajaloolise Piibe maantee vahetus läheduses, avati kolmapäeval, 23. juunil  1971. aastal kohaliku ühismajandi jaanipeoga.

Muuseumi rajamise eestvedajateks olid 1960ndatel Paduvere küla elanikud Vilma ja Heino Lääne, kes said idee selleks kunagise Vaimastvere koolmeistri Jaak Seeru käest. Viimane oli alustanud Vaimastvere koolis ajaloolise kodulootoa sisustamisest.

Nii alustati looduslikult kaunis Paduvere külas, kunagise Aru-Kaasiku talu maadel, rajama talumuuseumi ja talletama vanade eestlaste elu-olu. Peaaegu Paduvere küla keskel asuval Aru-Kaasiku krundil (esmakordselt mainitud 1411. aastal Arro) elasid kunagi Grünbergid, kes Vene kodusõja aastatel tulid Venemaalt Eestisse. Perekond hukkus 1941. aasta sõjasündmustes ning taluhooned põlesid maha.

Kuna kasutult seisev maa-ala oli osaliselt juba võsastunud, alustati kõigepealt 1966. aastal raadamis- ja koristustöödega. Talgute korras lõid kaasa paljud ümbruskonna inimesed. Kuna ettevõtmine ühe kolhoosi poolt oli tol ajal ainulaadne, siis vaatasid paljudki, eriti võimumehed sellele viltu. Miks peaks üks kolhoos tegelema muuseumi rajamisega? Mineviku meenutamine ja jäädvustamine oli ju tabu.

Esimese ehitisena rajati 1967. aastal tulevase talumuuseumi õuele 18. sajandist pärit ait, mis toodi kohale Kalalinna külast. Tegemist on ainult kirvega tahutud palkidest ehitatud vana ehitisega. Kohalike ehitusmeeste abil ja oskustel valminud ait sai õlekatuse.

Järgmisel aastal hakati püstitama samuti 18. sajandist pärit rehielamut, mis toodi kohale Villakvere külast. Tegu on ehitisega, mis pärineb ajastust, mil veel ei ehitatud talumajadele korsten. Rehielamu valmis 1970. aasta suvel. Katuse ehitamiseks kasutatud pilliroog toodi kohale Noarootsist.

Olgu siinkohal lisatud, et aidale ehitati uus katus 1995. aastal ning pilliroost tegid selle Siimusti noored meistrimehed. Kuni 2012. aastal said mõlemad hooned, nii rehielamu kui ait endale uued nägusad rookatused. Töö teostajaks oli siis juba Inglismaal koolituse saanud Saaremaa firma meistrimehed ning pilliroog toodi kohale Lätist, Salacgrivast.

Kuid kevadel 1971 ehitati muuseumi õuele veel toidutare ning puidust lava- tantsupõrand. Samal ajal koguti ümbruskaudsetest küladest vanavara, tööriistu ja tarbeesemeid. Väga paljud kohalikud inimesed annetasid muuseumi tarvis esemeid, kuid neid leiti ka mahajäänud tühjadest hoonetest. Nii näiteks leiti ühest Endla järve äärsest mahajäänud sara alt uhke vedruvanker, mis tassiti eemal asunud juurdepääsuteele välja inimjõul.

Kuni lõpuks oldi valmis muuseumi avapeoks, mis toimus 23. juunil 1971. „Vaadates seda talu, meenub lapsepõlv, kodukolle, meenub kõik ilus, mis inimesel on,“ lausus Heino Lääne aastaid hiljem vana rehielamu kohta.

24. juunil ilmunud ajalehes Punalipp ilmus kirjutis „Omapärane muuseum“, kus esmakordselt kirjutati Paduvere talumuuseumist.  

„Paduvere külla, mis asub Bolševiku kolhoosi mail, on kerkinud üks talu. Pillirookatusega rehielamu ja ait. Need hooned pandi sinna püsti muuseumi tarvis,“ kirjutas ajakirjanik Koit Kuulmata.

„Muuseumi rajamise eestvedajaks on olnud majandi esimees H. Lääne. Tema on ka rohkesti mitmesuguseid eksponaate hankinud.

Eile oli Paduvere külas Arus Bolševiku kolhoosi rahva jaanituli. Sel puhul tehti esmakordselt ka omapärase talumuuseumi uksed külastajatele valla,“ seisis kirjutise lõpus.

Laupäeval, 26. juunil ilmunud Punalipu esiküljel ilutses aga uudislugu: „Suur pidu Paduveres“.

Selles kirjutati: „Jaanilaupäeval kogunes Bolševiku kolhoosi pere Paduverre. See päev oli tähtis sellepärast, et seal avati ainulaadne talumuuseum. Majandi esimees Heino Lääne rääkis muuseumi saamisloost, tänas kõiki neid, kes aitasid kaasa ehitamisele ja annetustega muuseumi kogude täiendamiseks. Kokkutulnud tutvusid muuseumiga.

Kontserdil esinesid estraadisolistid Els ja Lembit Himma, teatriühingu sõnakunstnikud ja kolhoosi naisansambel.

Siis süüdati jaanituli ja jätkus tujuküllane pidu.“

Laulja Els Himma meenutab nüüd viiskümmend aastat hiljem, et konkreetselt see pidu talle ei meenu. „Esinemisi oli tol ajal palju ja erinevates kohtades,“ räägib Himma 2021. aastal.

Sealt alates algas talumuuseumi aktiivne elu. Suvekuudel oli muuseum avatud ning toimusid mitmed erinevad üritused. Selleks loodi muuseumi juurde ka sportimisvõimalused. Nii valmis muldkattega võrkpalliväljak ning rajati kuuli- ja kettaring. Jooksurada kulges ümber muuseumi territooriumi. See võimaldas muuseumi territooriumil korraldada mitmel suvel ka kolhoosi spordipäevi.

Aktiivselt hakkasid muuseumi külastama lasteaiad ja koolid, saabus ka väliskülalisi teistest liiduvabariikidest. Esimesena saabusid 1972. aastal külalised Armeeniast. Kolhoos võttis palgale muuseumi hoida, kelleks oli Paduvere külas elav Elga Amor. Pidevalt täiendati ka eksponaatide varu ning paljud piirkonna inimesed avaldasid ise soovi, vanu esemeid muuseumile annetada. 

Suvel 1976 valmis muuseumi naabruses asfaltkattega ja 250 meetrise jooksurajaga staadion (hüppe- ja heitepaigad) koos staadionimajaga. 100 m sirgel on neli, ringil kolm rada. Muruväljakul oli võimalik mängida ka jalgpalli.

Piibe maantee äärde, vana kruusaaugu kõrvale, rajati 1976. aasta kevadel Bolševiku kolhoosi inimeste tööga park. Selleks istutati kokku 700 ilupuud, sealhulgas 350 harilikku tamme, 50 punast tamme, rohkesti pärni, vahtraid, lehiseid, ebatsuugasid, nulgusid, pihlakaid, mandžuuria pähklipuud jt. Lisaks veel 8000 männi- ja 4000 kuusetaime. Park kavandati kaheosaline: segametsa pargina ja mälestustammikuna.

Pargi projekti kavandas kolhoosi metsaülem Hans Tamm. Tema koos elektrik Kalju Poomiga istutasid parki ka esimese puu – pärna. Värskelt abiellunud paarid istutasid parki aga oma nimepuud. Pargi arendamine katkes seoses kolhoosi liitmisega Jõgeva näidissovhoosiga 1978. aastal.   

Tartus asunud Etnograafiamuuseum oli Paduverest tehtavast vaimustuses ja kavandas muuseumi õueala kohta 1976. aastal tuleviku kavandiplaani koos omapoolsete lahendustega. Kahjuks jäi see ootama paremaid aegu ning osa pakutust ei jõudnudki teostusse.

Sest pärast 1978. aasta aprillis toimunud Bolševiku kolhoosi liitmist suurmajandi Jõgeva näidissovhoos külge, lakkas ka muuseumis aktiivne tegevus. Likvideeriti ka palgaline töökoht ja muuseumi vedamine jäi vaid pensionipõlve pidava endise majandijuhi Heino Lääne kanda.

Toetuseta jäänud kiratseva muuseumi muredest kirjutati ka vabariiklikus ajakirjanduses (Rahva Hääl).

Lahendusena sai muuseum 1981. aastal kultuuriministeeriumi poolt isetegevusliku muuseumi staatuse, kuid peale aruandluse ei toonud see juurde midagi. Aastatel 1978 – 1988 valitses seetõttu muuseumis vaikelu, mis muutus ärkamisaja saabumisega. Talumuuseumi arengule mõjus positiivselt kohaliku piirkonna taaseraldumine iseseisvaks tootmismajandiks (Endla kolhoos), mille etteotsa asus ajaloost lugupidav majandijuht Tiit Maripuu. Muuseumile hakati taas osutama mitmekülgset abi. Talumuuseumist kirjutati mitmetes üleriigilistes väljaannetes. Samuti räägiti Eesti raadios ja ETV-s (Ants Paju saade „Kodukandi lood. Vaimastvere“ veebruar 1990).

Noortelehes Säde (7. detsember 1988) ilmus Janika Punga kirjutis „Vanaisa muuseum“, kus arutleti muuseumiteemadel selle looja Heino Läänega. Ajakirjanik lõpetas sõnadega:
„Ei tea, on see õige, aga miskipärast mõtlen Lääne pere vanaisale ja ta muuseumile samamoodi, nagu mõtlen Vargamäe Andresele ja jõe allalaskmisele. Tundub, et neis on midagi ühist. Nagu on natuke ühist kõigis asjades, kuhu on pandud tööd ja vaeva ja lootust.“   

1980-ndate lõpul sai muuseum uue hingamise ja nii jõuti ka 10. novembril 1989. aastal muuseumi arendusnõukogu moodustamiseni, kuhu kuulusid Heino Lääne, Tiit Maripuu, Jõgeva rajooni täitevkomitee aseesimees Vello Mäesepp, Jõgeva metsamajandi direktor Enn Kangur ja Tiit Lääne. Pere-Reinu talus toimunud arutelul osalesid veel ka rajooni kultuuriosakonna juhataja Merli Kleinert ja metoodik Helju Sihver.

Nõukogu seisukoht oli, et rajoonil on sellist muuseumit kindlasti vaja. Esimeseks suuremaks ettevõtmiseks oli kümmekond aastat varem etnograafiamuuseumi poolt välja pakutud tammepuust skulptuuride rajamine.

Nii paigaldati ühistöö tulemusena 12. augustil 1990 muuseumiõuele viis tammepuust skulptuuri, millised valmistas Peterburi skulptor Grigori Azarenkov, kes ajutiselt elas ja töötas Jõgeva metsamajandis. Taiestel on kujutatud kunagine Vaimastvere mõisnik parun von Schwartz ja Pärtli Liisu, näitekirjanik Hugo Raudsepp, parun von Brasch ning kohalik talumees ja kunagine Kärde vallavanem Mart Ermann.

Samal aastal uuendati kõlakoja tantsupõrandat, ümber muuseumiõue ehitati esmakordselt lattaed ning aida tarvis toodi Saaremaalt pilliroogu. Kõige selle taga oli majandijuhi Tiit Maripuu abi muuseumi tegevust elus hoida.  

„Paduvere talumuuseumis võtab külastajaid vastu nagu ikka Heino Lääne. Temata poleks ju ei muuseumi ega selle head vaimu,“ kirjutas kauaaegne muuseumi giid Asta Paeveer 1991. aastal Vooremaas.

25. septembril 1992 lahkus igavikuteele Heino Lääne. 2. oktoobril saadeti ta viimasele teekonnale Laiuse kalmistule. Matuserong peatus mälestusminutiks ka muuseumi väravas. Talumuuseum kuulus sel hetkel osaühing Endlale bilanssi, kuid majandijuht Tiit Maripuu pakkus seejärel muuseumit Heino Lääne pärijatele. Kuni 2. juulil 1993 vormistati nelja akti alusel muuseum Heino Lääne ühistatud vara osakute alusel selle pärijale Tiit Läänele. Vormistati ühistatud ja muul viisil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või natuuras kompenseerimise alusel aktid. Aluseks OÜ Endla reformikomisjoni otsused 21. maist 1993.

Muuseumihoonete väärtuseks hinnati 3900, puuskulptuuride 1000, staadioni 1514 ja laululava väärtuseks 147 krooni. Ehk kokku 6561 krooni.

Tegelikult juba 16. veebruaril 1993 sai muuseum ühena esimesena Eestis eramuuseumi staatuse, kuid juriidiline alus oli Paduvere Talumuuseumi asutamiskoosolek 15. novembril 1995 Tiit Lääne, Ülle Lääne ja Kadi Lääne poolt. Muuseumi juhatajaks valiti Tiit Lääne. Juriidilist alust oli muuseumile tarvis erinevates projektides osalemiseks ja majandustegevuse alustamiseks. Mittetulundusühingu registreerimistunnistus väljastati 15. märtsil 1996. Maa (3,0 ha) vormistati talumuuseumi omandisse 24. oktoobril 1996, enne kuulus see OÜ Vaimastvere Põllumehed omandisse.

Kuna sajandivahetusel muutus mittetulundusühingute seadus, siis uue nimega Paduvere Talumuuseumi Selts asutamine toimus 11. veebruaril 2001. Põhikiri kinnitati sama aasta 11. juulil ja Tartu Maakohtu kandeotsus MTÜ registreerimiseks tehti 30. augustil.    

Seal alates on juhib muuseumi tegevust MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts, mis tegutseb vastavalt põhikirjale ka külaseltsi ülesannetes. Talumuuseum seadis oma tegevuses eesmärgiks nii Eesti rahvuskultuuri säilitamise (muuseumihoonete, eksponaatide ja näituste näol), vabaõhuürituste korraldamise (jaanipeod, suvepeod, teatriõhtud) ja sportliku tegevuse pakkumise ning võistluste korraldamise (selleks on rajatud spordiväljakuid, kus toimuvad treeningud ja võistlused). Samuti aja- ja kultuurilooliste raamatute koostamise, väljaandmise ning kirjastamise.

Järgnenud aastatel on talumuuseum seda kõike ka teinud. Tegutsenud laialdaselt, korraldades kohapeal suvepidusid, teatrietendusi, konverentse, peoõhtuid, kokkutulekuid, näitusi, aga ka spordivõistlusi. Seejuures korraldanud seltsi nime all erinevaid sündmusi ka väljaspool muuseumi territooriumi.

Samal ajal on renoveeritud vanu hooneid, rajatud uusi, kogutud ja süstematiseeritud vanavara. Seda nii esemete kui dokumentide, helifailide ja fotode näol. Aktiivselt on tegeletud kirjastamisega ja ka muuseumi laiendamisega. Nii kerkib muuseumi uus esindushoone (muuseum ja loomemaja) endisse, 1913. aastal ehitatud Pedja meiereisse. 

Talumuuseumi õuel on kontserdi andnud:

Els Himma, Tarmo Pihalp, Palderjan, Artur Rinne, Suveniir, Marek Sadam, Rauno Pehka, JAM, Uno Loop, Freddy, Erich Krieger, Siiri Sisask, Bonzo, Zetod, Kõrsikud, Rock Hotell, Smilers, Singer Vinger, Terminaator, Vennaskond, Kristina Ehin ja Silver Sepp jt.

Talumuuseumi õuel on ettekandega esinenud:

Mart Laar, Hillar Palamets, Mart Siimann, Trivimi Velliste, Arvo Junti, Mart Helme, Erki Aavik, Indrek Schwede, Jaan Talts, Jaak Salumets, Enn Säde, Eino Veskis, Jüri Tarmak, Ants Paju, Vello Ilmoja, Aivar Pohlak, Siiri Sisask, Tõnis Lukas, Raul Meel, Sulev Oll, Raul Rebane, Erik Lillo, Heino Enden, Toomas Edur, August Englas jt.